Nõuded ehitise ligipääsetavusele Art. 22Nõuded kergliiklusteele ja asulasisesele väljakule

(1) Kergliiklusteena käsitletakse kõnniteed, jalgteed, jalgratta- ja jalgteed ning jalgrattateed liiklusseaduse tähenduses.

(2) Kergliiklustee peab olema tasase, kõva ja libisemiskindla kattega, mis võimaldab liiklemist liikumisabivahendiga.

(3) Kergliiklustee laius peab olema vähemalt 1500 millimeetrit.

(4) Kergliiklusteel ei tohi olla selle kasutamist takistavaid objekte ega eenduvaid ehitiseosi, mis vähendavad tee kasutuslaiust alla 1200 millimeetri.

(5) Kergliiklustee pikikalle ei tohi üldjuhul olla enam kui kuus protsenti. Enam kui kuueprotsendise pikikaldega tee kõrvale rajatakse vähemalt iga 200–300 meetri järel istumiskoht, mis on üldjuhul varustatud käetugedega.

(6) Kergliiklustee sõiduteepoolne äär peab olema käesoleva määruse § 4 lõike 1 kohaselt selgesti tajutav või ehitatud sõidutee pinnast kõrgemale ja eraldatud sõiduteest äärekivi ja ohutusribaga.

(7) Kergliiklusteelt vee ärajuhtimiseks kasutatavad rennid peavad olema lauged või kaetud restiga, mis ei takista liikumisabivahendiga liikumist.

(8) Asulasisestel väljakutel, mis on kavandatud eeskätt jalakäijate liikumiseks ja kogunemiseks, tuleb peamised käigusuunad ühendada tasase, kõva ja libisemiskindla kattega liikumisteega. Eelnimetatud liikumistee ei muutu kergliiklusteeks liiklusseaduse tähenduses, välja arvatud juhul, kui see on liikluskorraldusega sellisena määratud.