Mälestise liikide ja muinsuskaitseala riikliku kaitse üldise Art. 5Ehitismälestise kriteeriumid

Ehitismälestise riikliku kaitse eelduse hindamise kriteeriumid on:

1) vanus: – vanem kui 1710 – Põhjasõja-eelseid ehitisi on säilinud väga vähe. Kõik ehitised, mille ehituskehandist suurem osa pärineb sellest ajast, tunnistatakse üldjuhul mälestiseks; – 1710–1870 – tööstusrevolutsiooni- ja raudtee-eelsed ehitised on haruldased ning selle perioodi ehitistest kaitstakse riiklikult neist suurt osa; – 1871–1991 – tsaariaegseid tööstusrevolutsiooni järgseid ja Eesti Vabariigi esimese iseseisvusperioodi ehitisi on säilinud suhteliselt palju, Nõukogude Liidu perioodist pärit hooneid on säilinud rohkesti, mistõttu riikliku kaitse alla arvatakse neist vaid kõige olulisemad näited; – noorem kui 1991 – hoonet kaitstakse riiklikult üksnes väga silmapaistva arhitektuurse väärtuse, -autorluse ja kumuleeruva kultuuriväärtuse korral;

2) arhitektuuriväärtus – silmapaistvalt kvaliteetne arhitektuur või maastikuarhitektuur; konstruktiivse, insenertehnilise, materjalikäsitlusliku disaini kõrge tase;

3)

4) autentsus – algupärase arhitektuurse lahenduse ja originaalsubstantsi säilivus, ehitise arengut ja kasutust kajastavate täienduste terviklikkus;

5) interjööri või sisseseade säilivus – elu- või ühiskondlike hoonete puhul arvestatakse tervikliku sisekujunduse, tööstushoonete puhul vastava sisseseade olemasolu ja säilivust;

6) funktsiooni järjepidevus – ehitis kannab edasi oma algset või hoonet väärtustavat funktsiooni, mis toetab ehitise säilimist. Selle puudumisel arvestatakse üldist kasutuspotentsiaali;

7) haruldus – ehitis on vastava liigi, ajastu või ehituskunsti stiili, meistrioskuste, materjalikäsitluse, tehnoloogia või muu sellise silmapaistev näide teatud piirkonnas (Eestis, maakonnas, asustatud punktis);

8) tüüpilisus – kunagi levinud ehitise liigi tüüpiline esindaja. Tüüpnäidete korral selgitatakse võrdluses analoogsetega välja paremini säilinud objektid;

9) tehnoloogiline uuenduslikkus – esmanäited arhitektuuri ja ehitustehnoloogia arengutest;

10) ümbritseva ajaloolise ruumilise (linnaehitusliku või maastikulise) keskkonna säilivus – eelistatakse ehitist, mis on säilinud toetavas keskkonnas. Oluline võib olla iseloomulike kaug- ja lähivaadete olemasolu (kui objekt on kavandatud kindlasse arhitektuursesse situatsiooni) või vaadeldavuse puudumine (kui objekti algne otstarve ei eeldanud vaadeldavust (pelgupaigad, militaarpärand, metsavendlusega seotud paigad));

11) terviklikkus ehk ansamblilisus – ehitis kuulub ehitiste terviklikku kogumisse, mis moodustab ansambli, tööstushoonete puhul olulise osa tehnoloogilisest tervikust või on militaarrajatiste puhul osa kompleksist. Asjakohasel juhul, kui tegemist on osaga suuremast tervikust, hinnatakse, kas tervik on säilinud ja kas ehitis on tervikus asendamatu;

12) silmapaistev mõju või sümboolne tähendus – ehitis on seotud vastavas kohas asustuse tekke, selle planeeringu ja arenguga ning omab olulist tähendust kohalike eripärade ja ehitustraditsiooni kujundamisel. Ehitis on oma kontekstis tuntud sümbol või silmapaistev maamärk, osa paigamälust ja kogukonna identiteedist;

13) tähtsus ajalooprotsessis – ehitis on kaitsesihtotstarbelt märgiline ehitis või rajatis;

14) seos tuntud isikutega – ehitise on projekteerinud tuntud arhitekt, maastikuarhitekt, insener või ehitusmeister. Hoone autor(id) kuulub/kuuluvad Eesti arhitektuuriajaloo väljapaistvate esindajate hulka ja ehitis autori loomingu paremikku. Lisaväärtuseks on ehitise seos teiste ajalooliste isikutega;

15) osaliselt või täielikult veealune asukoht, mis rõhutab veealuse keskkonna loodud säilimistingimusi ning keskkonna pakutavat erilist elamust (sadamakohad, sillakohad ja muu);

16) pargi või muu maastikuarhitektuurse objekti mälestiseks tunnistamisel arvestatakse selle ruumilist struktuuri, kompositsiooni ja selle elemente, arhitektuurseid väikevorme ja pargiehitisi, veekogusid, puistu väärtust ja liigilisust ning vaadete süsteemi.