Auditeerimiseeskiri Art. 7Auditi tõendusmaterjal

(1) Audiitorettevõtja peab koguma sobivad ja piisavad tõendusmaterjalid, millele tuginedes saab teha põhjendatud järeldusi raamatupidamisaruannetes sisalduva informatsiooni kohta. Tõendusmaterjalide sobivuse all mõistetakse nende olulisust ja usaldatavust ning piisavuse all nende kvantitatiivset mõõtu.

(2) Hinnates audiitorteenuse osutamiseks vajalike tõendusmaterjalide hulka ja sisu, tuleb pidada silmas järgmisi kriteeriume:

1) risk, mida mõjutavad kontrollitava nähtuse olemus, sisekontrollisüsteemi tase, kliendi tegevuse iseloom;

2) tegurid, millel võib olla oluline mõju kliendi juhtorgani liikme käitumisele;

3) finantsseisund ja selles toimunud muutused;

4) kontrollitava nähtuse olulisus aastaaruande kui terviku seisukohalt;

5) varasemate audiitorkontrollide tulemused;

6) kättesaadava informatsiooni olemus.

(3) Tõendusmaterjalide usaldatavus sõltub nende allikast (kas kliendisisene või -väline) ja esituslaadist (visuaalne, dokumentaalne või suuline). Tõendusmaterjalide usaldatavuse hindamisel lähtutakse üldjuhul järgmistest üldpõhimõtetest:

1) välised tõendusmaterjalid (kolmandalt osapoolelt saadud kinnitused) on usaldatavamad kui sisesed tõendusmaterjalid;

2) sisesed tõendusmaterjalid on suhteliselt usaldatavamad, kui sisekontrollisüsteemi tase on rahuldav;

3) audiitorettevõtja enda genereeritud tõendusmaterjalid on usaldatavamad kui kliendisisesed tõendusmaterjalid;

4) kirjalikud tõendusmaterjalid on usaldatavamad kui suulised.

(4) Audiitorettevõtja kindlustunne kasvab kumulatiivselt, kui üks ja seesama nähtus on tõestatav eri allikaist saadud ja erineva olemusega tõendusmaterjalidega. Kui tõendusmaterjalid on omavahel vastuolus, peab audiitorettevõtja otsima täiendavaid võimalusi, et jõuda argumenteeritud lõppjärelduseni.

(5) Täiendava tõendusmaterjali hankimisega kaasnevaid kulusid tuleb kõrvutada saadava efektiga, lähtudes otstarbekuse põhimõttest. Samas ei saa teatud nähtuse kontrollimisega kaasnev keerukus ja kulud olla iseenesest põhjuseks, et vajalikust kontrolliprotseduurist loobuda.

(6) Kui audiitoriettevõtjal on põhjendatud kahtlusi raamatupidamisaruande mingi kirje kohta, peab ta püüdma hankida piisavaid tõendusmaterjale, et mainitud kahtlus kõrvaldada. Kui see ei osutu võimalikuks, ei tohiks ta avaldada märkuseta arvamust.

(7) Kliendi rahandusinformatsiooni kohta tõendusmaterjale hankides tuleb silmas pidada järgmisi kriteeriume:

1) majanduslikud tehingud on kajastatud nii sisuliselt kui ka aritmeetiliselt täpselt, st õiged summad on kantud õigetele kontodele;

2) vara ja võlad on antud hetkel olemas;

3) vara on kliendi omandis ja valduses ning võlad selle kohustus antud hetkel;

4) kajastamata vara, võlgu ja majandustehinguid ei eksisteeri;

5) vara ja võlad on hinnatud nõuetekohaselt;

6) tulud ja kulud on õigesti periodiseeritud;

7) informatsioon on aastaaruandes rühmitatud ja esitatud nõuetekohaselt.

(8) Tõendusmaterjali hankimisel tuleb kasutada üht või mitut järgmistest meetoditest:

1) arvutused. Arvutuste eesmärk on veenduda, et majandustehingud on kajastatud aritmeetiliselt täpselt. Audiitorettevõtja eesmärk ei saa olla kogu raamatupidamise ülearvutamine, ent valdkondades, kus audiitorettevõtja hinnangul on suhteliselt suur vigade tekkimise risk, peaks audiitorettevõtja sooritama pisteliselt arvutusi, veendumaks nende õigsuses;

2) inspekteerimine kujutab enesest arvestusregistrite, mitmesuguste dokumentide ja materiaalsete varadega tutvumist. Arvestusregistrite ja dokumentidega tutvumine annab erineva usaldusväärsusega kutsetegevuse dokumente, sõltuvalt nende olemusest, saamise allikast ja sisekontrollisüsteemi tasemest. Materiaalsete varade inspekteerimine võib küll anda usaldusväärseid tõendeid varade olemasolu kohta, kuid ei ole piisav vajalike õiguste tuvastamiseks ja varade väärtuse määramiseks;

3) vaatlus on kontrollimeetod, mille käigus jälgitakse mingit protsessi või kliendi töötajate sooritatavat protseduuri (osalemine käibevarade inventuuris suhteliselt passiivse kõrvaltvaatajana ja inventuuri, kui terviku läbiviimise jälgimine);

4) järelepäringute eesmärk on saada vajalikku informatsiooni seda omavatelt isikutelt kas kliendilt või väljastpoolt klienti. Järelepäringud võivad olla kas formaalsed kirjalikud pöördumised kliendivälise kolmanda osapoole poole või mitteformaalsed suulised pöördumised kliendi töötajate poole;

5) analüütiline kontroll kujutab enesest majanduslike näitajate, nende üldise muutumistendentsi ja ootamatute hälvete analüüsi, tuvastamaks loogiliselt aruandenäitajate vahelist sisemist ebakõla.