PankrS Art. 109Tagasivõitmise mõiste

(1) Tagasivõitmisel tunnistab kohus käesoleva seaduse §-des 110–114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve.

(2) Kui tagasivõidetav tehing või muu toiming on tehtud ajavahemikul ajutise halduri või usaldusisiku nimetamisest pankroti väljakuulutamiseni, siis eeldatakse, et tehingu või muu toiminguga kahjustati võlausaldajate huve.

(2¹) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatut ei kohaldata:

1) finantstagatise kokkuleppe sõlmimisele, finantstagatise seadmisele, täiendamisele või asendamisele või finantstagatise eseme käsutamisele;

2) tagatislepingu sõlmimisele või tagatise andmisele, et tagada tasaarvestuskokkulepe väärtpaberituru seaduse § 229 4 lõike 1 tähenduses või sellega hõlmatud kvalifitseeruv finantstehing, või sellise tagatislepingu eseme käsutamisele;

3) makse- ja arveldussüsteemide seaduses sätestatud arveldussüsteemi või süsteemiühenduse vahendusel tehtavatele tasaarvestustele;

4) lõpetamisel toimuvale tasaarvestusele väärtpaberituru seaduse § 229 2 tähenduses;

5) nõude loovutamisele, mille eesmärk on pandikirjade tagatisvara moodustamine kooskõlas pandikirjaseaduse §-des 31 1 ja 31 6 sätestatuga.

(3) Tehinguks käesoleva peatüki tähenduses loetakse ka eseme käsutamist täitemenetluses.

(4) Kui pankrot on välja kuulutatud maksejõuetusavalduse alusel, mis esitati võlgniku võlgade ümberkujundamise kava kehtivuse ajal, lähtutakse tehingu tagasivõitmise tähtaja alguse arvestamisel selle usaldusisiku nimetamisest, kes nimetati füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse § 34 lõike 3 alusel.