Investeerimisfondi vara puhasväärtuse määramise kord Art. 9Erisused võlaväärtpaberi väärtuse määramisel

(1) Kui võlaväärtpaber ei ole reguleeritud turul kaubeldav või reguleeritud turul kaubeldava võlaväärtpaberi turuhind ei ole kättesaadav või see ei kajasta fondivalitseja hinnangul kaubeldava võlaväärtpaberi tegelikku väärtust, võib selle väärtuse määramisel kasutada reguleeritud turu välist ostunoteeringut, amortiseeritud soetusmaksumust või muud õiglast väärtust.

(2) Erandina, lähtudes fondi osakuomanike või aktsionäride õigustatud huvidest, võib fondivalitseja kaubeldava võlaväärtpaberi väärtuse määramisel kasutada amortiseeritud soetusmaksumuse meetodit ka juhul, kui võlaväärtpaber on algselt soetatud eesmärgiga hoida seda kuni lunastustähtajani ning selline võimalus ja täpsemad alused on sätestatud sisekorras.

(3) Lähtudes fondi osakuomanike või aktsionäride õigustatud huvidest võib erandina rahaturufondi või muu sarnase investeerimispoliitikaga fondi vara puhasväärtuse määramisel kasutada lühiajaliste võlaväärtpaberite väärtuse määramisel amortiseeritud soetusmaksumuse meetodit ka juhul, kui ei ole ilmnenud lõigetes 1 ja 2 nimetatud asjaolud.

(4) Amortiseeritud soetusmaksumuse meetodi või muu õiglase väärtuse kasutamisel lähtub fondivalitseja eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses nr 1606/2002 rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite kohaldamise kohta (ELT L 243, 11.09.2002, lk 1–4) sätestatud korra kohaselt Euroopa Komisjoni vastu võetud rahvusvaheliste finantsaruandluse standardites (edaspidi IFRS ) käsitletud hindamismeetoditest.

(5) Lõigetes 1–3 nimetatud juhtudel peab fondivalitseja hindamise otsuse ja hindamise põhimõtted kirjalikult dokumenteerima ning neid põhjendama, sealhulgas näidates ära, kuidas ta vara sellise väärtuseni jõudis. Fondivalitseja kehtestab sisekorras ka võlaväärtpaberi väärtuse ümberhindamise alused ja tingimused juhtudeks, kui kaubeldava võlaväärtpaberi reguleeritud turu noteering või hind on märkimisväärselt erinev vastavalt lõigetele 1–3 määratud väärtusest.