Taastuvast energiaallikast toodetava elektrienergia osakaalu Art. 5Kütteväärtuse määramine

(1) Iga kütusepartii kütteväärtus peab olema määratud ja dokumenteeritud.

(2) Kütuse kütteväärtuse määramise korraldab elektrienergia tootja, kui kütuse tarnelepingus ei ole kokku lepitud teisiti. Kütteväärtuse teabe õigsuse eest vastutab elektrienergia tootja ka juhul, kui kütuse tarnelepingu järgi on kütteväärtuse määranud teine osapool.

(3) Kütteväärtus määratakse:

1) kütuse proovi analüüsi meetodil, mille käigus määratakse proovi kütteväärtus vahetult või

2) arvutuslikult, määrates kütust iseloomustava muu näitaja ning leides seejärel vastava valemiga kütuse kütteväärtus.

(4) Kütteväärtust analüüsi meetodil võib määrata vastava kütuse analüüsiks akrediteeritud katselabor.

(5) Kütteväärtuse arvutusliku määramise võib vajalike andmete olemasolul teha tootja.

(6) Üheliigilise kütuse kütteväärtuse ühe arvestusperioodi kohta võib määrata antud kütuse ühtlustatud proovi alusel. Ühtlustatud proov on kütuse kogus, mis on moodustatud iga kütusepartii proovist võrdeliselt selle kütusepartii osakaalule arvestusperioodi jooksul tarbitud kütuse koguses.

(7) Kütuse, sealhulgas jäätmekütuse biolaguneva komponendi, kütteväärtuse määramist tõendavad dokumendid on:

1) akrediteeritud meetodeid kasutava katselabori katseprotokoll vahetult kütuseproovi kütteväärtuse määramise kohta;

2) kütuse ostu-müügileping, mis sisaldab kütteväärtuse näitajat;

3) kütuse vastuvõtmist tõendav saatedokument või muu dokument, mis sisaldab kütteväärtuse näitajat või kütteväärtuse arvutamiseks vajalikke näitajaid.

(8) Kütteväärtuse arvutuslikuks määramiseks koostab tootja juhendi ja esitab selle põhivõrguettevõtjale. Juhendis peab sisalduma arvutamise aluseks olevate näitajate määramise metoodika või protseduur, valem ja tulemuse dokumenteerimise viis.

(9) Tootja peab tagama, et käesoleva paragrahvi lõikes 8 nimetatud juhendis kirjeldatud näitaja määramise metoodika ja protseduur kindlustavad näitaja määramise täpsuse ja minimaalse mõõtmiste vea. Protseduur ja metoodika loetakse nõuetekohaseks, kui nad vastavad rahvusvaheliste, regionaalsete või rahvuslike standardiorganisatsioonide poolt vastu võetud asjakohastele standarditele.

(10) Kui tootja kasutab kütteväärtuse määramiseks käesoleva paragrahvi lõige 3 punktis 2 nimetatud arvutuslikku meetodit, kohustub tootja tellima lõikes 8 nimetatud juhendi koostamiseks asjakohased uuringud ja analüüsid ning neid ajakohastama kohe, kui alusandmed muutuvad, kuid mitte harvem kui iga viie aasta järel ning juhendit vastavalt uuendama.