Rechtsbibliothek und Fallanalyse · Österreich · Belgien · Europäische Union
LAWxPERT Anmelden Kostenloses Konto

Saue valla ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni liitumise ning k · Saue valla ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni liitumise ning kasutamise eeskiri

Saue valla ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni liitumise ning k Art. 19Ohtlike ja saasteainete ühiskanalisatsiooni juhtimine

6. peatükk Ärajuhitavale reo- ja sademeveele esitatavad nõuded

In KraftAmtlicher Text

(1) Ühiskanalisatsiooni on lubatud juhtida:

1) reovett, mille saastenäitajad ei ületa õigusaktides toodud ohtlike ainete ja eeskirja lisa 1 tabelis toodud saasteainete piirväärtusi;

2) lahkvoolsesse sademeveekanalisatsiooni sademevett, mille saastenäitajad ei ületa õigusaktides toodud ohtlike ainete ja keskkonnaministri 8. novembri 2019. a määrusele nr 61 „Nõuded reovee puhastamise ning heit-, sademe-, kaevandus-, karjääri- ja jahutusvee suublasse juhtimise kohta, nõuetele vastavuse hindamise meetmed ning saasteainesisalduse piirväärtused” või muus asjakohases õigusaktis sätestatud saasteainete piirväärtusi;

3) reo- ja sademevett, mis ei kahjusta ühiskanalisatsiooni toimimist ning mille puhul vee-ettevõtjal on võimalik tagada vastavus talle väljastatud keskkonnaloas määratud heit- ja sademevee saasteainete piirväärtustele.

(2) Kui tarbija poolt ühiskanalisatsiooni juhitud reovee mis tahes saasteaine sisaldus ületab eeskirja lisaks 1 olevas tabelis toodud või õigusaktides toodud ohtlike ainete piirväärtust, on vee-ettevõtjal õigus võtta tarbijalt piirväärtusi ületava reostuse eest võetavat tasu (edaspidi reostustasu), lähtudes õigusaktidest.

(3) Reostustasu määramisel lähtutakse järgmisest:

1) vee-ettevõtja võtab tarbija ühiskanalisatsiooni juhitavast reoveest proovi. Kui reovee saastenäitaja ületab piirväärtust, rakendatakse piirväärtust ületavale osale reostustasu. Vee-ettevõtja võib reostustasu rakendada viimase nelja proovi keskmise tulemuse alusel;

2) vee-ettevõtja määrab reostustasu proovivõtmise kuu arvestusperioodi eest kuni järgmise proovivõtmiseni. Proovide võtmise vahe ei või olla lühem kui kolm kuud ja pikem kui kaksteist kuud. Täpsema proovivõtmise sageduse määrab vee-ettevõtja vastavalt tarbija reovee reostuse iseloomule.

(4) Reostustasu arvutamisel lähtutakse järgmisest:

1) arvestusperioodil tarbija poolt ühiskanalisatsiooni juhitud reovee kogusest ja keskkonnatasude seadusest tulenevast saastetasumäärast saasteaine ühe tonni kohta;

2) reostustasu arvutamisel võetakse aluseks kõik piirväärtust ületavad saastenäitajad eraldi;

3) rasva puhul rakendatakse biokeemilise hapnikutarbe BHT7 saastetasumäära, mis korrutatakse koefitsiendiga 1,25;

4) maksimaalne reostustasu, mida vee-ettevõtja võib tarbijalt nõuda, vastab vee-ettevõtja tegevuspiirkonnas ühiskanalisatsiooni juhitud, piirväärtust ületava reovee mediaankeskmiste kõikide saastenäitajate alusel arvutatud reostustasule, mis korrutatakse koefitsiendiga 2. Saastenäitajate keskmised väärtused on toodud eeskirja lisas 1;

5) kui tarbimiskohal on mitu ühiskanalisatsiooni liitumispunkti, määratakse reostustasu suuremate saastenäitajatega liitumispunkti järgi. Kui tarbimiskoha eraldi asuvad liitumispunktid on eraldi mõõdetavad, võib kehtestada eri liitumispunktidele erineva reostustasu vastavalt mõõdetud reovee kogusele;

6) ühiskanalisatsiooni juhitavate ohtlike ainete piirväärtuse ületamisel kohaldatakse keskkonnatasude seadusest tulenevat ohtlikele ainetele kehtestud saastetasumäära.