Väheintensiivsete psühholoogiliste sekkumiste toetus Art. 2Toetuse eesmärk

(1) Toetust antakse eesmärgiga:

1) rakendada juba pakutavaid VIPS-e, mis on mõeldud vaimse tervise probleemide varajaseks märkamiseks ja leevendamiseks, ning suurendada nende rakendamise võimekust;

2) kujundada riigi tasandil skaleeritav ja jätkusuutlik võimekus VIPS-ide kättesaadavuse parandamiseks, et leevendada meeleolulanguse ja ärevuse sümptomeid ning ennetada nende kujunemist, pakkudes kergete juhtude korral esmast abi või rakendades näidustatud ennetust sekundaarse ennetuse kontekstis;

3) tagada VIPS-ide terviklik rakendamine ning piisava arvu väljaõpetatud spetsialistide (edaspidi VIPS-spetsialist ) ja superviisorite olemasolu.

(2) VIPS peab vastama järgmistele kriteeriumitele:

1) selle eesmärk on tuvastada varakult 15–64-aastaste inimeste meeleolulanguse ja ärevuse sümptomid, hinnata nende abivajadust ja abistada neid tõenduspõhiselt;

2) on tõenduspõhine, tugineb juhendile ning võimaldab teenusesaajal omandada ja harjutada toimetuleku- ja enesejuhtimisoskusi VIPS-spetsialisti minimaalsel toel;

3) VIPS-spetsialist toetab teenusesaajat VIPS-i käigus, annab tagasisidet, jälgib ja dokumenteerib VIPS-i protsessi ja tulemusi ning rakendab VIPS-i supervisiooni all;

4) on ajaliselt piiritletud ja väheintensiivne;

5) seansside arv ja kestus – kolm kuni kümme seanssi kestusega kuni 60 minutit individuaalse tegevuse puhul ja kuni 90 minutit grupitegevuse puhul – on VIPS-i eesmärgi suhtes ja sihtrühma puhul põhjendatud;

6) toimub individuaal- või grupiformaadis vahetult või sidevahendi teel;

7) rakendatakse VIPS-i tõhususe ja kvaliteedi tagamise mehhanisme, mis võimaldavad regulaarselt hinnata protsessi ja tulemusi;

8) rakendamisel tagatakse teenusesaajale võimalus esitada tagasisidet VIPS-i kvaliteedi ja korralduse kohta.

(3) VIPS-i peab rakendama spetsiaalse väljaõppe saanud inimene, kes vastab järgmistele nõuetele:

1) on omandanud vähemalt rakenduskõrghariduse või bakalaureusekraadi või sellele vastava kvalifikatsiooni;

2) omab teadmisi vaimse tervise häiretest, psühholoogilisest traumast, suitsiidiriskist, stressi- ja elustiiliteguritest ning nende mõjust inimese igapäevaelule;

3) oskab hinnata punktis 2 nimetatud häireid, tegureid ja riske, koostada ohutusplaane ning suunata inimene sobivat abi saama;

4) oskab rakendada nõustamise baastehnikaid, toetada ja motiveerida inimest eesmärkide seadmisel, probleemide lahendamisel ja enesejuhitud muutuste protsessis;

5) järgib andmekaitse ja eetilisi põhimõtteid, austab isiku õigusi, hoiab professionaalseid piire, dokumenteerib tegevusi, kasutab digitehnoloogiaid ning tagab enda ja teenusesaaja vaimse tervise hoidmise ja professionaalse arengu.