Tallinna linna ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumise Art. 33Eeskirja jõustumine ja muutmine

(1) Eeskirja § 19 kehtib alates 1. juulist 2026 järgmises sõnastuses: „ § 19. Ohtlike ja saasteainete ühiskanalisatsiooni juhtimine (1) Ühiskanalisatsiooni on lubatud juhtida: 1) reovett, mille saastenäitajad ei ületa õigusaktides toodud ohtlike ainete ja eeskirja lisa 1 tabelis toodud saasteainete piirväärtusi; 2) lahkvoolsesse sademeveekanalisatsiooni sademevett, mille saastenäitajad ei ületa õigusaktides toodud ohtlike ainete ja keskkonnaministri 8. novembri 2019. a määrusele nr 61 „Nõuded reovee puhastamise ning heit-, sademe-, kaevandus-, karjääri- ja jahutusvee suublasse juhtimise kohta, nõuetele vastavuse hindamise meetmed ning saasteainesisalduse piirväärtused” või muus asjakohases õigusaktis sätestatud saasteainete piirväärtusi; 3) reo- ja sademevett, mis ei kahjusta ühiskanalisatsiooni toimimist ning mille puhul vee-ettevõtjal on võimalik tagada vastavus talle väljastatud keskkonnaloas määratud heit- ja sademevee saasteainete piirväärtustele. (2) Kui tarbija poolt ühiskanalisatsiooni juhitud reovee mis tahes saasteaine sisaldus ületab eeskirja lisaks 1 olevas tabelis toodud või õigusaktides toodud ohtlike ainete piirväärtust, on vee-ettevõtjal õigus võtta tarbijalt piirväärtusi ületava reostuse eest võetavat tasu (edaspidi reostustasu ), lähtudes õigusaktidest. (3) Reostustasu määramisel lähtutakse järgmisest: 1) vee-ettevõtja võtab tarbija ühiskanalisatsiooni juhitavast reoveest proovi. Kui reovee saastenäitaja ületab piirväärtust, rakendatakse piirväärtust ületavale osale reostustasu. Vee-ettevõtja võib reostustasu rakendada viimase nelja proovi keskmise tulemuse alusel; 2) vee-ettevõtja määrab reostustasu proovivõtmise kuu arvestusperioodi eest kuni järgmise proovivõtmiseni. Proovide võtmise vahe ei või olla lühem kui kolm kuud ja pikem kui kaksteist kuud. Täpsema proovivõtmise sageduse määrab vee-ettevõtja vastavalt tarbija reovee reostuse iseloomule.(4) Reostustasu arvutamisel lähtutakse järgmisest: 1) arvestusperioodil tarbija poolt ühiskanalisatsiooni juhitud reovee kogusest ja keskkonnatasude seadusest tulenevast saastetasumäärast saasteaine ühe tonni kohta; 2) reostustasu arvutamisel võetakse aluseks kõik piirväärtust ületavad saastenäitajad eraldi; 3) rasva puhul rakendatakse biokeemilise hapnikutarbe BHT 7 saastetasumäära, mis korrutatakse koefitsiendiga 1,25; 4) maksimaalne reostustasu, mida vee-ettevõtja võib tarbijalt nõuda, vastab vee-ettevõtja tegevuspiirkonnas ühiskanalisatsiooni juhitud, piirväärtust ületava reovee mediaankeskmiste kõikide saastenäitajate alusel arvutatud reostustasule, mis korrutatakse koefitsiendiga 2. Saastenäitajate keskmised väärtused on toodud eeskirja lisas 1; 5) kui tarbimiskohal on mitu ühiskanalisatsiooni liitumispunkti, määratakse reostustasu suuremate saastenäitajatega liitumispunkti järgi. Kui tarbimiskoha eraldi asuvad liitumispunktid on eraldi mõõdetavad, võib kehtestada eri liitumispunktidele erineva reostustasu vastavalt mõõdetud reovee kogusele; 6) ühiskanalisatsiooni juhitavate ohtlike ainete piirväärtuse ületamisel kohaldatakse keskkonnatasude seadusest tulenevat ohtlikele ainetele kehtestud saastetasumäära.

(2) Alates 1. juulist 2026 asendatakse käesoleva määruse lisa 1 käesoleva määruse lisaga 3.

(3) Eeskirja § 19 lõike 4 punkt 4 kehtib alates 1. jaanuarist 2026.