Biomasskütusest toodetud taastuvenergia osakaalu arvutamise Art. 1Määruse reguleerimisala

(1) Määrusega kehtestatakse täpsemad nõuded:

1) biomasskütusest toodetud energia osakaalu arvutamise põhimõtete ning biomassi säästlikkuse nõuetele ja kriteeriumidele vastavuse tõendamise kohta;

2) teabe esitamisele biomasskütuse geograafilise päritolu ning lähteainete kohta.

(2) Määrust kohaldatakse elektri-, soojus- ja jahutusenergiat või kütust tootva ettevõtte käitisele, mille summaarne nimisoojusvõimsus on vähemalt 7,5 MW tahkete biomasskütuste ning vähemalt 2 MW gaasiliste biomasskütuste puhul, ning atmosfääriõhu kaitse seaduse §-s 135 nimetatud kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteemi kuuluvale paikse heiteallika käitaja käitisele, selleks, et biomasskütuseid saaks võtta arvesse nullmääraga komisjoni rakendusmääruse (EL) 2018/2066, mis käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/87/EÜ kohast kasvuhoonegaaside heite seiret ja aruandlust ning millega muudetakse komisjoni määrust (EL) nr 601/2012 (ELT L 334, 31.12.2018, lk 1–93), artikli 3 punkti 23c tähenduses.

(3) Määrust ei kohaldata biokütusest ja vedelast biokütusest toodetud taastuvenergia osakaalu arvutamisele ning nende kütuste säästlikkuse nõuetele ja kriteeriumidele vastavuse tõendamisele.

(4) Määrust, välja arvatud § 5 lõiget 6, 7 ja 8 ning § 6, ei kohaldata Euroopa Komisjoni poolt tunnustatud vabatahtliku kava kasutamisel biomassi säästlikkuse nõuetele ja kriteeriumidele vastavuse tõendamiseks.