Mälestise liikide ja muinsuskaitseala riikliku kaitse üldise Art. 4Arheoloogiamälestise kriteeriumid

Arheoloogiamälestise riikliku kaitse eelduse hindamise kriteeriumid on:

1) vanus ja asukoht – muinas-, kesk- ja/või uusajast ajaloolist teavet kandva või sisaldava asja asukoht, mis on ajalise mitmekesisuse ja -kihilisuse näitaja;

2) teabe teaduslik väärtus ja ainulaadsus – asi või maa-ala koosneb arheoloogilisest kultuurkihist, mis võib sisaldada ehitusjäänuseid, vrakke, inim- ja loomaluid, arheoloogilisi leide, sealhulgas töö- ja tarbeesemeid, tootmisjääke ja muud, või looduslikest objektidest või ladestustest, mis sisaldavad arheoloogilisi leide, inim- ja loomaluid või muud teaduslikku informatsiooni, mida pole võimalik saada teistest allikatest. Objektid on olulise tähtsusega inimühiskonna mineviku uurimisel, mõistmisel ja tõlgendamisel;

3) silmapaistvus ja erilisus – asi on väljapaistev maastikuelement või väljenduvad sellele objekti tüübile iseloomulikud tunnused eriti ilmekalt. Asi on ajaloolise pärimuse või maastikuelemendina käsitletav laiema tähendusega ühiskondliku või kogukondliku paigana;

4) funktsiooni järjepidevus – asja algne ja tänapäevane kasutusotstarve kattuvad;

5) kajastumine kirjalikes allikates ja hariduslik väärtus – asi, millest on olemas kirjalikult dokumenteeritud ajalooline pärimus või muud kirjalikud allikad, sealhulgas ajaloolised kaardid ja mille kohta on tehtud allikakriitiline analüüs; samuti tervikuna või suures osas läbi uuritud kultuuriväärtusega asi, kuid mis on tervikuna või osaliselt sellest teaduslikel uuringutel tuginevalt rekonstrueeritud;

6) säilitatavus – eelistatud on asja säilitamine algses asukohas;

7) osaliselt või täielikult veealune asukoht, mis rõhutab veealuse keskkonna loodud säilimistingimusi ning keskkonna pakutavat erilist elamust (uppunud vee-, õhu- ja muude sõidukite jäänused koos lasti, sisustuse ja tarbeesemetega; vee alla jäänud muistsed elupaigad, matmiskohad ja muu).