Plahvatusohutsoonide määramise nõuded Art. 8Süttiva gaasi või -auru eraldumismäära mõju tsooni ulatusele

(1) Mida suurem on eraldumismäär, seda suurem on tsooni ulatus. Süttiva gaasi ja -auru eraldumismäära määramisel lähtutakse järgmistest teguritest:

1) eraldumisallika ruumisuhted;

2) eraldumiskiirus;

3) kontsentratsioon;

4) süttiva vedeliku haihtuvus;

5) vedeliku temperatuur.

(2) Kui gaas või aur moodustab eraldumisallikast suurel kiirusel pihkudes koonusekujulise dušivoo, mis seguneb õhuga ja lahjeneb, tuleb arvestada, et tsooni ulatus oleneb sellisel juhul tuule kiirusest vähesel määral. Kui eraldumine toimub väikese kiirusega või kui kiirus väheneb voo põrkumisel takistusega ja tuul haarab selle kaasa, tuleb arvestada, et sellisel juhul oleneb voo lahjenemine ning tsooni ulatus tuule kiirusest. Eraldumiskiiruse määramisel protsessimahuti sees tuleb lähtuda protsessi rõhust ja eraldumisallika ruumisuhetest.

(3) Süttiva gaasi ja -auru eraldumismäära määramisel tuleb arvestada, et eraldumismäär kasvab süttiva gaasi või -auru kontsentratsiooni kasvades eralduvas segus.

(4) Süttiva vedeliku haihtuvuse määramisel lähtutakse auru rõhust ja aurustumistemperatuurist. Kui auru rõhk pole teada, võib orienteeruvate väärtustena kasutada keemistäppi ja leektäppi. Kui leektäpp on kõrgem kui süttiva vedeliku kõrgeim kasutustemperatuur, ei saa plahvatusohtlikku segu esineda. Kui süttivat ainet eraldub uduna, võib plahvatusohtlik segu tekkida ka leektäpist madalamal temperatuuril. Tsooni ulatuse määramisel lähtutakse sellest, et mida madalam on leektäpp, seda suurem on tsooni ulatus.

(5) Kui vedelikul puudub leektäpp, kuid vedelik suudab moodustada plahvatusohtliku segu, tuleb võrrelda omavahel alumisel plahvatuspiiril küllastumisele vastavat vedeliku tasakaalutemperatuuri vedeliku suurima kasutustemperatuuriga.