Plahvatusohutsoonide määramise nõuded Art. 14Plahvatusohtliku tolmkeskkonna liigitamine

(1) Plahvatusohtliku tolmkeskkonna liigitamisel võib järgida plahvatusohtliku gaaskeskkonna liigitamisele kohalduvaid põhimõtteid käesolevast peatükist tulenevate erisustega.

(2) Tsooni määratlemisel arvestatakse üksnes tolmupilve tekke riski, sealhulgas ka tolmukihte, mille laialiajamisel võivad tekkida tolmupilved. Tsooni määratlemiseks tuleb kindlaks teha:

1) kas on tegemist põlevainega ja määrata süüteallika ohtlikkuse hindamiseks aine omadused, nagu näiteks osakeste mõõtmed, niiskusesisaldus, pilve ja kihi vähim süttimistemperatuur;

2) kus asuvad plahvatusohtu tekitavad seadmeosad, gaasi, udu, tolmu eraldumisallikad;

3) plahvatusohu tekkimise tõenäosus.

(3) Plahvatusohtliku tolmkeskkonna olemasolu tõenäosuse alusel eristatakse järgmisi tsoone:

1) tsoon 20 – piirkond, milles plahvatusohtlik tolmkeskkond tolmupilve kujul õhus on olemas kas pidevalt või pikaajaliselt või sageli;

2) tsoon 21 – piirkond, milles plahvatusohtlik tolmkeskkond tolmupilve kujul õhus võib tõenäoliselt normaaltalitlusel tekkida juhuslikult;

3) tsoon 22 – piirkond, milles plahvatusohtlik tolmkeskkond tolmupilve kujul õhus normaaltalitlusel tõenäoliselt ei teki, kuid kui see tekib, kestab see üksnes lühiajaliselt.