Tee ehitamise kvaliteedi nõuded Art. 13Stabiliseeritud katendikiht

(1) Stabiliseeritud katendikihid on:

1) bituumenstabiliseeritud katendikiht (tähis on BS );

2) tsementstabiliseeritud katendikiht (tähis on TS );

3) kompleksstabiliseeritud katendikiht (tähis on KS ).

(2) Stabiliseeritud segud valmistatakse asfaltkatte freesimisel saadud materjalist uute materjalide lisamisega või uutest täitematerjalidest.

(3) Stabiliseeritud segude terastikulised koostised peavad vastama käesoleva määruse lisas 11 esitatud nõuetele.

(4) Stabiliseeritud segu valmistamiseks freesitud materjalist võetakse proovid sagedusega vähemalt üks proov 0,5 km kohta. Laboris saadud sideaine sisalduse ja terastikulise koostise andmete alusel määratakse uute lisatavate materjalide vajalikud kogused.

(5) Stabiliseeritud segu nõuetekohane koostis saadakse vajalike omadustega täitematerjali lisamisega. Lisatava täitematerjali omadused on kompleks- ja bituumenstabiliseerimise puhul kirjeldatud standardis EVS-EN 13043 ning tsementstabiliseerimise puhul standardis EVS-EN 13242.

(6) Segu koostise määramiseks võetakse tööde käigus tihendamata stabiliseeritud segust vähemalt üks proov iga 5000 m² stabiliseeritud pinna kohta, kuid mitte vähem kui üks proov päevas. Segu koostises kontrollitakse täitematerjalide terastikulist koostist ning sideaine ja niiskuse sisaldust.

(7) Paigaldatud segu terastikuline koostis ei või väljuda käesoleva määruse lisas 11 esitatud vastava segu terastikulise koostise minimaalse ja maksimaalse väärtuse vahemikust.

(8) Ühe stabiliseeritud kihi lubatud paksus on 10–25 cm. Kui on vaja ehitada paksemat stabiliseeritud kihti, siis stabiliseeritakse kahes kihis.

(9) Bituumenstabiliseerimisel kehtivad järgmised nõuded:

1) bituumenstabiliseerimisel kasutatakse sideainena keskmise kiirusega lagunevat bituumenemulsiooni või sellist vahtbituumenit, mis valmistatakse bituumenist, margiga 70/100, 100/150 või 160/220, mille omadused on kirjeldatud standardis EVS 901-2;

2) vahtbituumeniga stabiliseerimisel peab esimese viie minuti jooksul pärast segamisprotsessi algust võtma vahuproovi ning määrama vahustamise käigus sideaine mahu kasvu. Bituumeni vahustamisel peab olema mahukasv vähemalt 20-kordne;

3) sideaine sisaldust bituumenstabiliseeritud segus peab kontrollima katkematu tööprotsessi jooksul kasutatud sideaine koguse ja stabiliseeritud pinna järgi;

4) bituumenstabiliseeritud segust valmistatakse proovikehad ja katsetatakse analoogiliselt lõike 10 punktis 4 sätestatud toimingutele, kusjuures proovikehad tuleb katsetada kaudsele tõmbetugevusele 20 ºC juures, kus seitsme päeva vanuselt peab katsetulemus olema vähemalt 0,15 MPa ja 28 päeva vanuselt vähemalt 0,25 MPa.

(10) Tsementstabiliseerimine on stabiliseerimine stabilisaator-sideainega, tsemendiga või hüdraulilise teesideainega (edaspidi hüdrauliline sideaine ). Tsementstabiliseerimisel kehtivad järgmised nõuded:

1) tsementstabiliseerimisel kasutatakse sideainena hüdraulilist sideainet. Nõuded sideainetele on kirjeldatud standardites EVS-EN 197-1, EVS 925 ja EVS-EN 13282-1;

2) segu tegelik hüdraulilise sideaine sisaldus võrreldes segu projekteeritud koostisega ei või erineda üle 2%. Hüdraulilise sideaine sisaldust kontrollitakse katkematu tööprotsessi jooksul kasutatud koguse järgi;

3) tööd alustades kontrollitakse hüdraulilise sideaine doseerimist iga 50 meetri järel. Kui kolme järjestikuse määrangu erinevused ei ületa 0,5 kg/m², siis tehakse edaspidi kontrollmääranguid vähemalt üks kord päevas;

4) stabiliseeritud kihist võetud proovidest, millest on eraldatud kõik üle 40 mm suurusega kivid, tehakse esimesel tööpäeval, kui stabiliseerimist alustati, PROCTOR-meetodil kuus proovikeha läbimõõduga 150 mm, millest kolmel katsekehal määratakse survetugevus 7 päeva vanuselt ja kolmel katsekehal 28 päeva vanuselt. Edaspidi tehakse ja katsetatakse kuus proovikeha iga 10 000 m² stabiliseeritud pinna kohta. Survetugevust võib määrata ka katendist puuritud proovikehadel, mille läbimõõt on 150 mm. Proovikehade valmistamise meetodid on kirjeldatud standardis EVS-EN 13286-50;

5) stabiliseeritud segust valmistatud proovikehade survetugevus seitsme päeva vanuselt peab olema vähemalt 2 MPa ja 28 päeva vanuselt vahemikus 4–12 MPa.

(11) Kompleksstabiliseerimisel kehtivad järgmised nõuded:

1) kompleksstabiliseerimisel kasutatakse sideainena bituumenemulsioone, mille lagunemisindeks on vähemalt klass 3 ning mille bituumeni sisaldus on vähemalt 60% või vahtbituumenit, mille lähtebituumen on naftabituumen margiga 100/150 kuni 650/900 (kui stabiliseerimisel ei kasutata freespuru, võib kasutada ka margiga 70/100) ja hüdraulilist sideainet;

2)

3)

4)

5) kompleksstabiliseeritud segust valmistatakse proovikehad ja katsetatakse analoogiliselt lõike 10 punktis 4 sätestatud toimingutele, kusjuures proovikehad tuleb katsetada survetugevusele või kaudsele tõmbetugevusele 20 ºC juures. Seitsme päeva vanuste proovikehade survetugevus peab olema vähemalt 1,5 MPa ja 28 päeva vanuselt vahemikus 3–12 MPa või kaudne tõmbetugevus seitsme päeva vanuselt vähemalt 0,35 MPa ja 28 päeva vanuselt vahemikus 0,5–0,9 MPa.

(12) Nõuded erinevate meetoditega paigaldatud stabiliseeritud kihile:

1) iga paanikihi paksust mõõdetakse pärast tihendamist iga uue teelõigu alguses 50-meetrise sammuga. Kui kolme järjestikuse mõõtmise tulemused vastavad nõuetele, tehakse edaspidi vähemalt üks määrang iga 100 meetri järel. Paanikihi keskmine paksus ei tohi olla projekteeritud paksusest väiksem üle 10% ja üksikmõõtmise tulemus väiksem üle 30 mm;

2) stabiliseeritud kihi keskmine paksus arvutatakse tee ristlõikes tehtud kolme (tee teljel ja 50 cm kaugusel katendi servast) mõõtmise alusel, kusjuures mõõdetud kihipaksuseid, mis ületavad projekteeritud kihipaksust rohkem kui 1,2 korda, arvestatakse projekteeritud kihipaksust 1,2 korda ületavana. Tihendatud stabiliseeritud kihi kõrgusi kontrollitakse vähemalt iga 25 meetri järel ristlõike kolmes punktis;

3) kõrgused võivad erineda projektist ±50 mm, asustatud alas ja külgneva rajatise või konstruktsiooniga liitumisel ±20 mm;

4) stabiliseeritud kihi laiust mõõdetakse iga 25 meetri järel ja see ei või üheski ristlõikes olla väiksem projektis ettenähtud laiusest;

5) stabiliseeritud kihi tasasust piki- ja ristsuunas kontrollitakse iga 25 meetri järel. Suurim lubatud ebatasasus 3 meetri pikkuse lati all on tee piki- ja ristsuunas 15 mm;

6) lubatud erinevus projektis määratud kaldest on stabiliseeritud aluse ülemise kihi jaoks kahepoolse ristsuunalise kaldega teel ±0,5% ning ühepoolse ristsuunalise kaldega teel ±0,3%;

7) elastsusmoodul stabiliseeritud kihi pinnal määratakse LOADMAN- või INSPECTOR-tüüpi seadmega iga 250 meetri järel ristlõike kolmes punktis (tee teljel ja 50 cm kaugusel kihi servast). Esimene mõõtmiskoht peab olema kuni 25 meetri kaugusel lõigu algusest. Elastsusmooduli minimaalne väärtus neis punktides seitsme päeva vanusel kihil peab olema bituumenstabiliseerimisel 190 MPa ning tsement- ja kompleksstabiliseerimisel 230 MPa. Kui kolmes esimeses järjestikuses ristlõikes mõõdetud elastsusmoodul vastab nõuetele, võib mõõtmiste sammu pikendada kuni 500 meetrini. Mõne teise analoogse elastsusmooduli mõõteseadme kasutamisel peavad selle lugemid olema eelnevalt võrreldud LOADMAN- või INSPECTOR-tüüpi seadmega ja mõõtetulemused teisendatud võrreldavaks;

8)

9) pinnatud stabiliseeritud kihi tasasus peab vastama määruse lisas 1 esitatud mustkatte tasasusele.

(13) Enne katte paigaldamist peab parandama kõik ilmnenud vead. Üle 15 mm sügavused augud täidetakse ja tihendatakse kas stabiliseerimiseks kasutatud seguga või asfaltseguga.

(14) Kui ühes mõõtepunktis sooritatava mõõtmisseeria kolme üksikmõõtmise keskmine tulemus ületab nõutava elastsusmooduli väärtust üle 10%, siis antud punktis rohkem üksikmõõtmisi ei ole vaja teha.